Täna on stuudios külas moedisainer Eve Hanson, kes töötab näiliselt kõige glamuursemas vallas – moealal. Ometi on tema loominguliseks eneseväljenduseks argised rõivad väikeste vimkadega.

„Nädal on jäänud Hõbenõela šõuni – kas kõik on valmis?”

„Enamik kollektsioonist on valmis, aga natuke peab jääma lõppu ka, et tekiks see tunne – nüüd see tuleb, see hetk on käes. Kõik kerib alates nominatsioonist ehk juba pool aastat on n-ö tunne peal olnud. Suve alguses see intensiivistus ja nüüd ongi veel lõpuspurt jäänud. See oli mu jaoks nii tore üllatus, sest see on mulle, minu enda brändile antud nominatsioon. Väga lahe, kui sind märgatakse. Teen ikkagi oma asju – kleidid, mantlid, püksid – näitan oma käekirja, kuid keeran natuke vinti üle.”

Eve oma kevad 2019 kollektsiooni rõivastega. Foto Stina Kase

EVE

Eve on moedisainer. „Eks ma olen tavaline inimene. Pean end rohkem disaineriks kui moekunstnikuks, minu jaoks on seal suur vahe sees. Keskendun pigem tootele kui lendavatele ideedele. Teen väikeseeriaid, et saaksin toota kindla arvu tooteid, kuid ei valmista tavaliselt üksikeksemplare moešõudele.

Olen pärit Tartust ja Tallinnas olen nüüdseks nii kaua elanud, et Tartu päritolu hakkab vaikselt kõrvale jääma. Kogu elu – sõbrad, töö, tuttavad – on siin, Tallinnas.” Tartumaa igatsus on Eves siiski alles ja kui ta sinnakanti satub, siis hakkab süda alati kiiremini põksuma. „Minu jaoks seostuvad Tartu hing ja elu ikkagi ülikooliga. Kui sa seal käinud pole, siis see ei pruugigi seda tunnet tekkida.” Eve ise Tartu ülikoolis ei õppinud ja see on ka põhjus, miks ei tekkinud seda õiget Tartu tunnet. „Ka töö mõttes on Tallinnas lihtsam asju ajada, kuigi mul on kliente ka Tartust.”

TEEKONNA ALGUS JA TÖÖ VANEMUISES

Moeteekond algas Eve jaoks pärast keskkooli, kui ta suundus Tallinnasse Kergetööstustehnikumi ja alustas õpinguid naisterõivaste konstrueerimise ja modelleerimise erialal. Pärast seda toimetas Eve kolm aastat Vanemuise teatris rätsepana, meisterdades meestele ülikondi.

„Miks just meestele?”

„Meesterätsepa ametikoht oli vaba, nii sattusingi meesteosakonda. Kusjuures pidin kõik ümber õppima, sest ma ei osanud isegi taskut teha. Aga arvan, et olin hea õppija. Just seal omandasingi selliseid teadmisi, mida koolist ei saanud – see andis väga hea ja laheda põhja.”

„Kuidas näeb teatritöö ja näitlejale kostüümi valmistamine ette?”

„On eraldi lavastuse kunstnik ja kostüümikunstnik. Kostüümikunstniku kavandite järgi toimetab õmblustöökojas juurdelõikaja, nagu ka moeateljeedes, misjärel tehaksegi spetsiaalselt igale näitlejale iga etenduse jaoks kostüümid. Edasi tulebki mängu rätsep – eraldi proovid, sinna juurde veel kinga- ja parukameistrid jne. Kõik tehakse kohapeal ning kostüümid on ikkagi korralikud ja päris, sest need lähevad lavale, inimesed vaatavad lähedalt … Moekunstnik ma teatris ei olnud, olengi loomult rohkem disainer kui kunstnik.”

Eve kursus ja õpetajad Eesti Kunstiakadeemias aastal 1996

EKA

Pärast kolme aastat tuli Eve Tallinnasse ja proovis sisse astuda EKAsse (Eesti Kunstiakadeemiasse) moedisaini erialale, kusjuures esimese korraga see ei õnnestunud.
„EKA-sse sisse saamine on aastaid olnud keeruline teema minu jaoks. Tegelikult ma ei saagi aru, kuidas ma selle moeni üldse jõudsin.
Alguses olin muidugi suu ammuli, kõik oli nii äge, meil oli hästi lahe kursus ka – Tiina Talumees, Marju Tammik, Anu Lensment, Marit Ahven, Jaanus Vahtra jt. Me ronisime üksteise najal ja läksime otsast lõpuni koos välja.

„Üks eredam või absurdsem mälestus kooliajast?”

„Riias käigud, Londonis käik, fashion weekid, peod, üritused – kõik oli äge ja eriti tol ajal, 90ndatel. Peod ei olnud ka ainult peod, vaid pigem loomingulised koosviibimised, kus tekkis lahedaid kokkupuutepunkte ja ideid teiste erialade õpilastega. Kogu aeg midagi toimus!”

Ivo Nikkolo kollektsiooni komplekt 2005.a Kuldnõela show’lt. Foto Mark Raidpere

TEEKOND IVO NIKKOLOS

Pärast EKAt ei läinud Eve kohe tööle. „Natuke imelik aeg oli, selline õhus olemise aeg. Pidasime Anu Lensmentiga koos ateljeed, täitsime tellimusi.” Tookord ei olnud brändi tegemine moes nagu tänapäeval, pigem hajus toimetamine. Anu töötas moetoimetajana ajakirjas ja Eve ateljees, vahel tegi ka stilistikat.

„Lõpuks sain aru, et ma ei ela sellest enam ära. Ma rohkem jooksen ringi, kui reaalselt teen midagi. Tegelikult ma olin ringi jooksmisest kinni jooksnud.” Siis aga helistas Evele tema kursusekaaslane tolleaegsest Klementist. Otsiti kaupluste akendele väljapanijat. „Olin kohe nõus – saan midagi teha, saan konkreetse ülesande ja n-ö jala ukse vahele. Nii ta läkski. Tegin aknaid, pildistamisi ja stilistikat, paar aastat töötasin ka disainerina.”

Siis avanes Evel uus võimalus – saada disaineriks ihaldusväärses Ivo Nikkolos. „Läksin vestlusele ja paari päeva pärast öeldi, et jah, tule! Minu eelnev kogemus vist mängis nii palju minu kasuks.” Seega 2003. aasta septembris algas Eve jaoks uus koolitee. Seda aega nimetabki ta õppimiseks, sest kõik oli väga teistmoodi võrreldes varem tehtuga. „Kui olin mõne kuu Ivo Nikkolos töötanud, sain aru, et ma ei oska! Ivo Nikkolo tase oli ikkagi valdkonna tipp, tegu on tippbrändiga. Seal ei ole lati alt läbi jooksmist, peab väga pingutama. Samas oli see kõik väga kihvt – joonistasin Ivole kavandid ära, ta krimpsutas armsalt nägu, ning siis sain aru – uuesti! Seal õppisingi, et isegi kui asja joon on puhas ja lihtne ja minimalistlik, siis kuskil peab olema see miski.” Kokku töötas Eve seal 13 aastat ehk umbes poole brändi senisest eluajast (Ivo Nikkolo tähistab peagi 25. juubelit).

Eve ametiajal auhinnati Ivo Nikkolo brändi lausa kahel korral Kuldnõela moeauhinnaga.

„Kuidas te seda tegite?”

„Olen natuke jonnakas, ma ei löö lihtsalt käega, isegi kui südames tahaks. Ja eks siis arenetaksegi.” Ivo kõrval Eve õppiski, mees usaldas teda ja enamus asju oligi juba Eve kätes. „Mina tegin enda tööd, nagu ma ikka tegin.”

„Kuidas tööprotsess Nikkolos välja nägi?”

„Inspiratsioon peab kuidagi tulema. Kui on suurem tootmine ja tööstus, mitte ühe-mehe-šõu, siis selle taga on ka meeskond ja süsteem. Samuti mängivad rolli müüginumbrid. Disainer peab töötama vastavalt plaanile ja lisama enda miski. Kuna ma töötasin seal nii pikalt, siis ajaga ka süsteemid muutusid. Enne Baltikaga ühinemist oli asi natuke loomingulisem ja vabam, mitte nii väga raamidesse surutud. Aga töötamine Nikkolos oli ikkagi väljakutse. Sul olid asjad, mida pidid tegema, aga igas kollektsioonis pidid olema ka need miskid, mida keegi ei osanud sulle välja pakkuda. Ise pidid otsima, mõtlema ja inspiratsiooni koguma. Ivo Nikkolo on suur bränd, ka disaineri roll oli väga suur. Ja kõik pole numbrites kinni.“

„Mõni eriti hästi õnnestunud toode?“

„Edukaid hitt-tooteid pole tegelikult kunagi palju. Konkreetselt ei oskagi öelda, aga tõenäoliselt ikka mantlid, viimasel ajal ka kleidid. Enne Baltikaga liitumist tegelesin Nikkolos ka aknakujundusega, mis oli rohkem kunstiline väljakutse.“

Eve bestseller kleit 2018 aasta esimesest kollektsioonist. Foto Maiken Staak

OMA BRÄNDI ALUSTAMINE

„Paljud asjad lähevad nii, nagu peavad. Ja nii see juhtuski – äkitselt tundsin tühja auku, vaakumit. Sain aru, et nüüd tuleb võtta julgus ja teha midagi muud – oma asja – mitte enam nii väga teistele töötada.“
Disaineri töö on Eve jaoks ikka sama, kuid see on erinev võrreldes suures firmas töötamisega, näiteks juba brändi käekirjaga kohandumise osas. „Praegu olen küll alguses ja täiesti üksi, keegi ei ütle midagi, ei anna nõu. See on samal ajal tore, samas ka hirmutav, aga lahe, et saan tõesti teha seda, mida tahan. Loomulikult üritan küsida nõu ja arvamusi. Aga vahel tahaks ikkagi väikest tuge, sest olen nii kaua meeskonnas töötanud, eks ma siis otsingi seda.“

Miks valisid just igapäevarõivaste tee?

„Suurema osa ajast veedame ikkagi igapäevatoiminguid tehes. Usun, et mida ma ise tahaksin kanda ja millest ise puudust tunnen, on see, mida ma tahan ka teha ja toota.” Eve sõnul pole ta kunagi olnud peoriiete tegija ega ka galakleitide spetsialist. Ja kuna igapäevarõivaste tootmises oligi turul tühi ruum, valiski Eve selle tee. Hetkel töötab Eve üksi ja organiseerib asju ise, kuid tal on ikkagi partnerid, kes toodavad või kellega kasvõi fotosessioone läbi viib. „Eks see natuke susser-vusser ole, pigem vaatan ise, kohe teen ja kohe müün. Ma ei tee seda tööd praegu nii, nagu päriselt moetööstuses tehakse. On vaja aega, et asjad loksuksid paika ja protsess oleks planeeritum, siis jääb rohkem energiat ka arendamiseks.”

„Sinu eriline lemmik enda brändilt?”

„Nad on kõik nagu mu lapsed ja kõik on ka mu lemmikud. Kuid võib öelda, et lemmikuks on kujunenud üks puuvillane alt voltidega kleit.“

Eve Hanson sügis 2019 kollektsioon. Prindikanga autor on Toomas Pääsuke. Foto Krõõt Tarkmeel

ARGIPÄEV

„Tavalist tööpäeva vist enam polegi.” Iga päev on Eve jaoks isemoodi – kas peab minema tootja juurde, mõtlema uusi kavandeid, maksma arveid või hoopis tegelema sotsiaalmeedia haldamisega. „Rääkides unistustest, soovin, et saaksin rahulikumalt teha oma tööd, et see toimiks ja inimesed kannaksid rõõmuga mu loomingut. Soovin, et mu tööl ja rõivastel oleks mõte, samuti et see areneks natuke suuremaks.”

Eve Hanson sügis 2019 kollektsioon. Kott Kadri Kruus. Foto Krõõt Tarkmeel

Moeauhindade Hõbenõela ja Kuldnõela pidulik etendus toimub Kultuurikatlas 16. oktoobril kell 20. Piletid on saadaval Piletilevis ja kohapeal ning üritusest peaks tehtama otseülekanne.

Viited:

Eve koduleht
Instagram
Facebook
Rohkem infot Kuld- ja Hõbenõela kohta

Kuula saadet